Alates 17. septembrist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näitust “Raamatukujundaja töötuba. Jüri Kaarma ja hilisnõukogude trükikunst”, mis aitab avada graafilise disaini unustusehõlma vajunud materiaalset reaalsust.

“Graafiline disain ümbritseb meid tänapäeval igal pool ja igaüks on graafiline disainer. Pildistamine ja fotode töötlemine, fontide ja värvide valimine, kollaažimine, kujundamine ja printimine, mis enne digirevolutsiooni olid eksklusiivsed, nõudsid aega, erioskusi ja kollektiivset pingutust, on nüüd iseenesestmõistetavad protseduurid iga arvutikasutaja jaoks,“ ütleb näituse kuraator Maria Muuk. 

Ent veel mõnikümmend aastat tagasi võis lihtsaimgi kujundusvõte tähendada mitut tundi fotolaboris, mikroskoopilisi lõikamis-kleepimistöid, kõnesid ja kirju kirjastusse ja trükikotta, 300-kraadist sulametalli, arvukaid proovitõmmiseid ja metsikut materjalikulu. 

“Noored disainerid ega digitaalsete disainivahendite kasutajad seda lähiajalugu aga enam ei mäleta ja selle uurimise ega säilitamisega pole eriti palju tegeldud, iseäranis nõukogude kontekstis,” märgib Muuk. “Näitus astub esimesi samme selle pärandi taasavastamiseks, mõistmiseks ja ümbermõtestamiseks tänapäeva kontekstis, võimaldamaks paremini hinnata disainiajaloo saavutusi – või õigupoolest tajuda nendena ka kõige igapäevasemaid, ülimalt kollektiivse pingutuse tulemusena sündinud trükiseid ja kujundusi.”

Näituse autorid Maria Muuk, Anna Kaarma, Aadam Kaarma ja Eve Kask on väljapanekut luues aluseks võtnud Jüri Kaarma (1950–2011) Lasnamäe korterateljees säilinud haruldaselt põhjaliku protsessiarhiivi. Jüri Kaarma on saanud tuntuks näiteks ajakirja Vikerkaar, Loomingu Raamatukogu ning entsüklopeediate kujunduste autorina. Tema enesekindel hilismodernistlik tüpograafiline käekiri on alates 1974. aastast vorminud tuhandeid trükiseid. Nende kujundused sündisid hilisöistel ateljeesessioonidel, abiks kummiliim, skalpell ja fotosuurendusaparaat, mida Jüri kasutas tagurpidi kaamerana. Näitusel esiletõstetud eksponaadid selgitavad ilmekalt hilisnõukogude ajal disaineriametis kehtinud piiranguid ning nende raames sündivat leidlikkust.  

Ajal, mil paljud meie digivaimustuses küpsenud põlvkonnast otsivad kobamisi alternatiive automatiseeritud vahenditele ja standarditele, mõjub graafilise disaini tehnoloogilisse ajalukku sukeldumine nagu sõõm värsket õhku. Näitus viskab õhku küsimuse, milliste tulemusteni võiks viia ajalooliste disainitööriistadega katsetamine tänapäeval. Fotomenetlus- ja trükiprotsesside varem tajutud puudujääke hindavad ümber sekkumised kirjadisainerilt Aimur Takilt ning kirjastamisduolt Knock! Knock! Books. Näitust saadab põhjalik saalijuhis-kataloog, mille kujundus ühendab fotoladumise põhimõtted tänapäevaste digitehnoloogiatega.

Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2022.

Näitusega kaasneb mitmekülgne publikuprogramm:

17. septembril kell 13–14 toimub näitusel kuraatorituur, mida juhib Maria Muuk.

22. septembril algusega kell 20 linastub film Graphic Means: A History of Graphic Design Production (Briar Levit, USA, 2016).

15. oktoobril toiumub kultuuriplakati töötuba, kus saab katsetada fotokollaažmeetodil plakati kujundamist.

Novembris toimub näituse teemasid koondav vestluring, kuupäev täpsustamisel.

Näituse autorid: Maria Muuk, Anna Kaarma, Aadam Kaarma, Eve Kask
Kataloog ja sisu: Maria Muuk
Graafiline disain: Anna Kaarma 
Ruumikujundus: Aadam Kaarma
Konsultant: Eve Kask
Kirjadisain: Aimur Takk

Näitusel saab lisaks ajaloolisele materjalile näha Aimur Takki töösolevat kirjatüüpi „Würfel“ ning kirjastamis- ja disainiduo Knock! Knock! Books värsket lühijutustust „Kirjavõlglane“