11. aprillini on ETDMi trepigaleriis avatud Tiina Sarapu näitus “Saladuste tuba”. Sarapu on Eesti üks tunnustatumaid klaasikunstnikke, kelle pealtnäha läbipaistvad näitused kipuvad tihti avanema siis, kui ka ühiskonnas midagi läbipaistvana näinut on osutunud millekski muuks.  Intervjuus ajakirjale Edasi räägib ta oma loomingust ja uuest näitusest lähemalt.

Sinu näitustel vaatab alati vastu puhas ja selge ruum. Klaas paistab läbi, teeksid justkui juurde tühja ruumi. Mis sulle selle juures meeldib?

See on pärit juba kuskilt lapsepõlvest. Meeldib avarus, meeldib, kui on aega ja ruumi. Edasine elu on andnud kogemuse, et aega on vähe, ruumi napib. Need küsimused võimenduvad loominguga tegeledes ja ühtlasi hakkad ka loomingu kaudu otsima vastust neile küsimustele. Esteetilises plaanis mulle meeldivad peened nüansid ning süvenemist ja vaikust nõudvad asjad.

Klaasi võlu on läbipaistvus ja läbipaistvaks loodud süsteem – midagi, mida enamus inimesi tahab ühiskonnas näha hoopis suuremas mastaabis kui vahel mõnel näitusel. Kui palju sinu loomingut mõjutavad igapäevaelu sündmused meie ümber, inspireerib päevapoliitika, aktuaalsed teemad ajalehtede esikülgedel?

Ma arvan, et see läbipaistvuse ja selguse loomine on vastureaktsioon sellele mis, toimub – mingi tasakaalustava osa otsimine. 

Kastide mõte kasvas osaliselt välja võrdlusest, et kui ühiskonnas tahetakse midagi varajata, siis pannakse see justkui kasti, mille saab kõvasti kinni kruvida ja siis öelda, et seda me ei ava. Ometi on kasti pandud asjadesse sisse kodeeritud midagi sellist, mis tahab välja tulla.

Näitusel “Case Study 2 “ (Tartu Kunstimajas, 2019 – toim) olid mul kastid seintel, millelt kooldusid alla klaaslehed. Juskui autahvlid.  Samal ajal, kui tegin seda seinaseeriat, lahvatas dopinguskandaal. Paralleel oli nii selge – meil on midagi justkui vitriinkasti tõstetud, kedagi tuuakse esile, näidatakse kedagi, kellest võiks juhinduda. Ja siis tuleb välja, et selle fassaadi taga on hoopis midagi muud ja kõik see varjatu pressib välja, ilusad filtrid, mis on loodud, langevad. Minu jaoks sünkis mu oma looming selle teemaga väga hästi.

Esimese “Case Study” seeria puhul mõjutas mind kindlasti tohutu kastimajandus ja globaalse logistika masinavärk, mis juba pikka aega käib – saadetakse pakke lähedale ja kaugele, kogu aeg ostetakse ja müüakse midagi ning see kõik peab mahtuma mingitesse ühikutesse. Kastindus on valdav, hakkab juba äärmustesse kalduma. 

Oma viimasel näitusel “Saladuste tuba” jätkasid asjade kastidesse peitmisega – mis selle idee käivitas? Kirgas klaas pole saladuste peitmiseks tavaliselt esimene valik. 

Klaasis on läbipaistvus, aga teine oluline moment klaasi puhul on see, et klaas peegeldab. Ja väga sageli näeb mingi nurga alt vaadates palju rohkem peegeldust või moonutust kui seda, mis klaasi taga on. Nagu ka ühiskondlikes mehhanismides, kus apelleeritakse läbipaistvusele, aga tegelikult need süsteemid ei suuda olla läbipaistvad. Justnagu saad ühiskonnas kõike jälgida, sul on see võimekus ja ka luba, aga tegelikult sellest mäsust – andmete ja võimaluste mäsust – läbi ei näe.

See on paralleel, millele olen rõhunud.

Olid sügisel 2020 ühena Eesti kunstnikest esindatud Londoni disainifestivali jaoks koostatud näitusel “Uus reaalsus”, mis tegeles küsimusega, kuidas me suhestume meie kõigi jaoks muutunud olukorra, uue reaalsusega. Kuidas maailm klaasikunstniku pilgu läbi vaadates muutunud on?

Isiklikult minu jaoks jäi maailm suuresti samaks. Suur reisija ma pole kunagi olnud, käin ära vähe ja sihipäraselt. Mul oli plaan ja visioon käia Ameerikas, võib-olla ka pikemalt resideerimas Corningi klaasimuuseumis, mis on klaasikunsti, -teaduse, -ajaloo mõttes tippasutus. Ma pole seal käinud ja nüüd ei tea, millal saan minna. Aga saangi täpsustada oma mõtet, mida seal uurida. Installatsioonide aspekt on minu jaoks esikohal, sellega tahaksin kindlasti tegeleda.

Muutus veel see, et mõni näitus, kus osalesin, jäi pikemalt kinni ja siis lahti ning nii mõnigi näitus ja konkurss lükkus edasi.

Kaasaegne klaasikunst mahutab endasse väga palju tähendusi, aga kui rääkida Eestis klaasikunstist, kerkivad esimesena silme ette ikka vaasid ja kausid. Sinu jaoks on klaas peamiselt installatsiooni- või skulptuurimaterjal – kuidas nende geomeetriliste kujundite ja lihtsa abstraktse vormini jõudsid? Kindlasti oled ka sina üles kasvanud Tarbeklaasi keskel.

Oma osa on kindlasti sellel, et kui mina astusin akadeemiasse (tollane Tallinna Kunstiülikool), siis meil polnud eriti võimalusi praktiseerida kuumtöötlustehnikaid ja klaasipuhumist, mis on klaasile hästi iseloomulikud tehnikad. Alustasime külmtöötlusest ja siis tekkis meil võimalus sulatusahju kasutada. Sulatustehnikad on tinglikult soojad tehnikad, kus klaasmaterjalist – olgu leht, puru või kild – saab uus ese sulatusahjus, mis lihtsustatult on üks kuumaks aetav kirst. Seal on muidugi hulk erinevaid tehnikaid ja võtteid. See tehnika jõudis EKA-sse minu õppimise ajal, kus ma hakkasin seda hiljem ka õpetama. Lehtklaas oli kõige esimene ja loogilisem ning samas ka kõige odavam materjal, mida kasutada.

Mulle meeldib lihtne vorm. Kui mul on käes tahvel klaasi, siis mõtlen, mida ma sellest teda õige vähe muutes teha saan.

Olen saanud lehtklaasi põhjalikult tundma õppida, seda igal moel katsetanud. Ja kui piltlikult iga päev paned midagi ahju ja võtad välja, koged iga päev, mida suudad ja mida klaas vastu pakub, siis hakkad nägema, mida saab sellest peaaegu et kahemõõtmelisest lehest teha, kuidas sellest luua kolmemõõtmelisi vorme. Hakkab ka tekkima ideid, mida just klaasi kaudu on hea väljendada.

Sinu näitustel tõesti näebki alati klaaslehti, mis koolduvad sama loomulikult nagu pikalt rullis seisnud paber. Kuidas see tehniliselt on teostatud ja kus sa oma töid teed?

Minu tööruum on minu stuudio. See on üks töölaud, mille taga istuda ja kus selja taha jääb sulatusahi. Jagan stuudiot õe Maret Sarapu ja Kai Kiudsoo-Värviga, meil on ahi ja käiad külmtöötluse jaoks. Seal saab päris palju teha. Väiksemaid klaasistuudioid on Eestis üsna mitu, on võimalik klaasikunstnikuna alustada ka nii, et sul on koht, kus kavandada ja materjalis töötamiseks rendid ahju- või stuudioaega. 

Aga võimalus minna klaasitehasesse ja teha koostöös tehasega – sellest tuntakse suurt puudust, siin Eestis ka. Väikestel stuudiotel on oma võlu, aga suurte tehaste võimekus on teistmoodi luksus. Klaasitehaste ja kunstnike koostöö teema on läbi aegade olnud tugevasti läbipõimunud ja põnev.

Suurte tehaste süsteemis on kunstnik või disainer üks väike vajalik detail. Kunstnikel oli heal juhul võimalus tehaste juures kas nädalavahetustel või pärast tööpäevi teha oma vaba loomingut, mis on vaba utilitaarsusest ja kliendi sihipärasest teenimisest. 1960ndatel sai Ameerikas alguse Stuudioklaasi liikumine, kus kunstnikud hakkasid rajama sõltumatuid klaasipuhumise stuudioid, et tegeleda eksperimentaalse klaasikunstiga. Ka Eestis oli nõukogude perioodil (ja ka hiljem, kuni tehas veel alles oli) vähene, ent siiski võimalus Tarbeklaasi juures käia. Käidi ka Ukrainas Lvivis, kus oli baas klaasikunstnikele.

Tuntakse sellest puudust? Lorupi ja Tarbeklaasi loodud normaalsus, kust Bekkeri sadamast läks Eesti klaas teele üle maailma, lõigati üsna järsult läbi.

Mina arvan, et maailm on parasjagu nii palju muutunud, et väikesel klaasitehasel oleks Eestis ruumi. Aga see sõltub ärimeestest. Peab kokku langema mitu asja – klaasitehas on üks suur kompleks teadmisi toorainest, selle hankimisest ja käitlemisest kuni toodete turunduseni välja. Peaks kokku saama inimesed, kellel on raha ja tehnilised teadmised, et sellist tehast rajada, lisaks veel kunstnikud-disainerid, kes on samuti olulised osalised sellises protsessis.

Kui üks klaasitehas on kinni pandud, siis uuesti avada on seda väga raske, oskused on spetsiifilised. Heaks klaasipuhujaks paari kuuga ei saa. 

Kuidas üldse väikeses Kilingi-Nõmmes hakkab ühe noore peas süvenema mõte saada täiskasvanuna klaasikunstnikuks? Seal ei olnud ju mingit klaasitootmist. 

Mäletan üht hetke keskkooli ajast, matemaatikatunnist, mis oli ka mu lemmik lisaks kunstile. Olin jäänud mõtlema, mida ma edasi teen, mida õppida tahan. Tajusin ära, et kaldun kunsti poole, otsisin ajus kõige hulgast, mida oskasin ette kujutada, ja sain aru, et portselanimaal see päris pole, aga midagi sinnapoole.

Olin joonistanud ja maalinud natüürmorte ning täiesti kogemata oli mul õnnestunud just klaasesemete kujutamine. Näiteks juhtus, et akvarellvärv oli kogemata nirisenud õige koha pealt – vaatad ja saad aru, et oled saavutanud valguslaigu ja peegelduse kumeral pudelil. Klaasieriala valik oli intuitiivne. Kui olin õppima asunud, siis iga päevaga tundsin, et õige, õige õige. Iga päev tõi kinnitust õigest valikust.

Klaas tõesti pole materjal, millega oleks lihtne igal pool tegeleda, pole võimalik varem õppida, nagu saab käia saviringis voolimas või maalitunnis. Emal ja vanaemal olid kangasteljed – näiteks see oli omane ja tuttav, aga klaas oli ikka midagi kummalist. Samas see põnevus! Klaas on nii keeruline, nii kättesaamatu, nii müstiline!

Vaatad ja mõtled, et kuidas ta on nii puhas ja nii läbipaistev.  Klaas ei ole midagi, mida saad oma köögis teha. 

Veebruari lõpus avatakse ETDM-s Eesti ühe legendaarsema klaasikunstniku Ivo Lille läbi aegade suurim näitus. Eestis teatakse Tarbeklaasi ja kui keegi suudab nimetada ainult ühe klasikunstniku, siis see on Ivo Lill. Mis sinu kui klaasikunstniku meelest Lillest sellise omaette nähtuse tegi?

See on väga hea, mis Ivo tegi – ennekõike ta tõi klaasi pildile. Lill oli võimas ja ääretult sümpaatne natuur, ta lihtsalt tegi väga jõuliselt oma asja. 

Kui ma keskkoolis käisin, lugesin ikka Vikerkaart. Klaasi õppima minemise tõukeks oli ehk seegi, et enne sisseastumiseksameid olid seal just ilmunud Eve Koha, Vello Soa ja Ivo Lille tööd. Tegelikult oli see kolmik just koos eriti huvitav ning nende tööde optilisus, võib-olla ka lihtsus ja suurejoonelisus, mis rohkem on väljendunud Eve Koha ja Vello Soa loomingus, mõjutas mind seda eriala valima. Lill oli neist kolmest vast kõige mängulisem.

Minu kõige suuremaks õpetajaks on olnud Mare Saare, kes ise teeb ülipeeneid, hapraid erilisi sulatusi. Seal taga on väga tundlik maailmataju, ökoloogilise probleemi esiletoomine. Ma pean teda oma õpetajaks ennekõike sisulises plaanis, mitte niivõrd esteetilises, kuigi ka tema väljenduslaad on minu jaoks köitev.

Materjali ja esteetika seisukohast on mu eeskujud olnud pigem välismaal. Bert Frijns on selline Hollandi kunstnik, kes on ka teinud lehtklaasist lähtuvalt suuri, justkui funktsionaalseid vorme. Tal on töid, mis näivad esmapilgul lihtsad, aga tegelikult on väga keerukad. Järjekordne kinnitus, et selle lihtsalt kättesaadava lehtklaasiga on võimalik palju ära teha.

ETDMi näitustesarja “Tuba” eesmärgiks on anda võimalus kaasaegsetel kunstnikel ja disaineritel suhestuda muuseumi kogudega, argikeskkonda ühel või teisel moel kujundanud esemetega. Kui palju ette teadsid, mida tahad  näitusel “Saladuste tuba” ETDMi kogudest kasutada?

Mõtlesin, et vaatan, mida ma leian. Paljut muidugi teadsin, aga mul on alati tunne, et  tahaks kõike lõpuni teada enne otsustamist. Kindlasti ei jõudnud ma praegu ka iga kasti nurka ja iga eset näha.

Alguses vabastasin ennast sellest mõttest, et panen teiste tööd välja. Oli mõte totaalsest installatsioonist, kolmest suurest skulptuurist siin ruumis. Aga siis sain aru, et mul on võimalus neid asju muusumi kogudest välja tuua, et ma ei raatsi seda käest anda.

Mul oli hea jätkata hallide kastide liini, mida ma niikuinii tahtsin teha. 

Aga kastide sisu osas oli lõpuks ka ootamatuid leide. 

Küsisin ühte kunstnik Ulvi Haagenseni põlle, mis on püsinäitusel väljas – ehkki meil oli algusest peale kokkulepe, et püsinäitustelt ei saa midagi kasutada. Nii et muidugi ei saanud ma seda. Aga siis ütles Ketli (ETDMi projektijuht Ketli Tiitsar- toim), et Ulvi Haagensenilt on veel üks ese kogus. Ja ta tõi mulle selle avatud karbi, mis oli täpselt see, mis oli täpselt minu näituse jaoks. 

Kasutasin ka selliseid töid muuseumi kogudest, milles on midagi ülituttavat,  mis on kodused. Mille sarnased ma oleks võinud justkui ise ka teha, nii tuttav on lapsepõlvest näiteks see maastikumotiiv Miralda Pajumaa vaibalt, kuidas hall valgub üle välja. Mul on hea meel, et need tööd on olemas, et ma saan keskenduda oma teistsuguste asjade tegemisele. 

Aga valisin ka töid, mille puhul ma vaatan valge ja tabamatu poole, mida ma pole lõpuni lahti muukinud. 

Oled klaasikunstnikest ainsana pälvinud kaks korda aunimetuse Eesti tunnustatud klaasikunstnik. Mida selline tunnustus kunstnikule tähendab?

Kolleegide tunnustus on mulle eriti väärtuslik – kunstipubliku tunnustus on tore asi, aga kolleegide oma on sügavama tähendusega. Kuid see paneb peale ka vastutuse. Kas auhindadel ja aunimetustel meie väikse Eesti kontekstis mõju on? Võib-olla erialast väljaspool on. Teise ala inimesed, kes pole minu loomingu ega ka laiemalt klaasi või tarbekunsti valdkonnaga kursis, võib-olla tänu sellele avastavad midagi, saavad rohkem teada.

Oled ka üks uutest kunstnikupalga saajatest, mis annab loominguliselt vabamad käed. Kas oled juba jõudnud lähemaks paariks aastaks plaane teha? Jätkad siin näitusel alustatud teemadega?

On visioone, mingeid mõtteid. Ühe Leedu kolleegiga on plaan midagi koos teha – loodame varsti selle arutamiseks kohtuda. 

Aga näiteks Sirja-Liisa Eelmaaga, kelle maali kasutasin näitusel “Saladuste tuba”, leidsime ka palju ühiseid mõtteid. Maal on iseenesest illusiooni loomine. Siin on see klaasi, veel ühe filtri taga, rõhutamaks omakorda seda looritagust või teispoolset maailma. Kuidas kohati näed maali ja ei näe ka. See on teema, millega meil mõlemal on isu edasi tegeleda.