Alates 17. augustist näeb püsinäitusel “Kogutud teosed” nahakunstnik Urmas Orgusaare (1944) tööde eriväljapanekut, mille keskmes on 1970. aastatel valminud tööd. Just nende kaudu avaneb üks tema tugevusi autorina – anda oma töödele skulpturaalne vorm kasutades selleks naha puhul klassikalisi nii kõrg- kui madalvoolitehnikaid. 

Orgusaar astus noore kunstnikuna tarbekunsti väljale ajal kui see oli välja murdmas asisest praktilise väljundi keskendatusest. Ta pöördus oma otsingutes mahulise vormi poole, luues nii karpe kui köiteid, muutes oskuslikult ka traditsioonilised esemed voogavateks objektideks kuid oli ka üks esimesi, kes liikus edasi seni nahakunstis ebakonventsionaalse seinaplaadi formaadi juurde. Teine Orgusaare poolt eelistatud tehniline võttestik on voolimisega võrreldes kontrastne, tasapinnaline intarsia, kus voogav vorm on edasi antud kahedimensionaalselt ja tehnikale omaselt erakordse täpsusega.

Orgusaare varased, 1970. aastate teosed on nii tema enda loomingus kui eesti nahakunsti üldpildis selgelt eristuvad ja julgelt mittetraditsioonilised – nõtke orgaanika, napp, sageli ergav punane toon – kombinatoorika, millest on täna saanud eesti tarbekunsti klassika.
Oma hilisemas loomingus on Orgusaar toetunud paljuski puidust leidobjektidele, kividele, nöörile, mida kombineerides sündinud mitmed 1980. aastate ruumilised kompositsioonid. Läbi aja on ta armastanud ka joonistada ja maalida viljeledes muuhulgas nii söejoonistust, pastelli kui akvarelli. Lisaks seob teda kaasajaga ka ligi poole sajandi pikkune õpetajatöö Tallinna Kunstikoolis.   

Urmas Orgusaar on eesti naha- ja köitekunstis tegev olnud 1960. aastate lõpust. 1969. aastal lõpetas ta ENSV Riikliku Kunstiinstituudi ja on samast ajast osalenud ka näitustel. Muuseumi kogusse kuulub täna ligi 50 tema teost, mitmed neist on eksponeeritud ka tarbekunsti püsiekspositsioonis. Mitmed eriväljapanekus eksponeeritud tööd on lisandumas muuseumi kollektsiooni.

Orgusaare tööde väljapanekut näeb 3. novembrini.