Kunstsarveks ja kunstvaiguks nimetatakse 20. sajandi alguskümnenditel tööstuslikult tootma hakatud plasti, millega sai edukalt asendada mitmeid seni kasutusel olnud looduslikke materjale, näiteks elevandiluud ja kalliskive. Usutavat imitatsiooni pakkudes võimaldas materjal kättesaadavaks teha seni kallid esemed. Ehete, mööblidetailide, nõude ja muude majapidamistarvete näol levis uudne materjal kiiresti igapäevaellu.

Üks tuntumaid ja levinumaid varaseid plaste oli prantslaste tutvustatud galaliit, materjal, mida saadi piimas sisalduvast kaseiinist. Selle tootmine oli odav ja lihtne ning lubas luua lõputuid värvivariatsioone.

Eesti üks edukamaid keemiatööstureid, Riia Polütehnikumi keemikuna lõpetanud ja kunstsarve tootmisele keskendunud Oskar Kerson avas Tallinnas kohalikul toorainel, piimast saadavalt kaseiinil põhineva Kunstsarve Vabriku 1927. aastal. Seal piimast valmistatud ja ekspordiks mõeldud materjali turustati nime all Lactonit. Kersoni ettevõttest sai Euroopa üks suuremaid kunstsarve tootjaid. Kuna vabriku loomise ajal Eestis sellest veel midagi ei valmistatud, oli ettevõtte eesmärk eelkõige eksport. Edaspidi Kunstsarve Tehaste nime all tegutseva ettevõtte toodangu hulka kuulusid edaspidi ka lauagarnituurid, valgustijalad, kirjatarbed ja nööbid.

Peale Kersoni vabriku tegelesid plasti kui uudse materjali töötlemisega 1930. aastatel mitu väiksemat ettevõtet, enamasti kunstvaigu presstööstused, mille valik varieerus nööpidest munapeekrite ja habemeajamistarveteni.

Sõja järel vahetasid galaliidi välja uued moodsad plastid. Kunstsarve vabrik jätkas uue riigikorra ajal tegutsemist Kunstsarve Tehaste nime all 1974. aastani, mil see liideti kummitoodete vabrikuga Tegur ja  ettevõtte uueks nimeks sai Polümeer.

Varaseid plastikust toodetud esemeid on eksponeeritud muuseumis püsinäitusel “Sissejuhatus Eesti disaini”.